Mait meenutab:

Noorte Noormeeste Laulu- ja Mänguselts Left Said Fred

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb alustada sügisest 1992, mil TTÜ ühiselamuis oli kokku saanud mõnus poistekamp, kes peagi end LSF'iks nimetama hakkas. Ehk ametlikult noorte noormeeste laulu- ja mänguselts Left Said Fred. Nimi laenati tol ajal populaarselt vokaal-instrumentaalansamblilt "Right Said Fred". Nime tekkimisel oli oma osa kindlasti ka tolleaegsel aktiivsel liikmel Fred'il. Asutajaliikmeiks julgengi pidada: Ainarit, Margust, Andrest, Kaidot, Fredi, Peepu ja ennast.

Edu TTÜ esinduse valmistel

Esimene suurem edu tabas meid 1992 aasta sügisestel TTÜ edustuste valimisel, kus me hüüdlausetega "Teine hääl meile!" ning "Me ei luba mitte midagi aga hiljem täidame kõik oma lubadused!!" nimekirjade arvestuses 93 häälega koguni kolmanda koha pälvisime. Esimene hüüdlause oli tingitud valimiste omapärasest süsteemist - kuna valimisaktiivsus oli väga madal, tõsteti valimiste atraktiivsust sellega, et iga nimekirja poolt sai anda 2 häält! No ja nii me siis kõigile ütlesimegi: "Anna esimene hääl oma lemmikule aga teine hääl nimekirjale 6!" Suhteliselt suured teened ses säravas valimisvõidus olid kindlasti ka Kristjanil, kes majandusmajas kenasid piigasid hullutas ja neid varrukatpidi valimiskastide juurde juhatas. Edustusse said Mait, Ainar ja Kaido. Hi-hi-hi!! Parlamentääride kontosse kogunes siiski vaid 2..3 istungit, kuhu end kohale veeti…

LSF'i tegevuse motoks sai: "Äkššõn!!!", mis lahti seletatult pidi igasugust pullitegemist vabandama. Ajuti kippus seesama "Äkššõn!!!" küll õppetööd segama… TTÜ ajal ette võetust võiks eraldi raamatu kirjutada, loodetavasti jõuavad katked sest ka siia kodulehele. Meenutuseks: Marta ja tema matused, Voodiga burgeri järel käimine, krogiviskevõistlused, kevadpäevad, …uhh hull aeg oli.

Ühikaelu

LSF'il tekkis mu teada ainulaadne hobi maailmas - kuulata teatrietendusi korduvalt kassetmagnetofoni lindilt. Lindistused olid pähe kulunud, aga ikka oli naljakas. Menuetenduseks oli näiteks Vanalinnastuudio "Unerohi" ja kultusetenduseks tõusnud, tolleaegse Noorsooteatri "Skangpoomijad" Lindile vist ei õnnestunud salvestada teist kultusetendust, Viljandi Ugala "Armastust kolme apelsini vastu", mida aga seeest kõik kaks korda vaatamas käisid. Viimasest kahest etendusest on pärit hulk õige LSF'lase slängi, mida muud ei mõista.

Ühe üleskerkinud murena mäletan n.ö. naisküsimust. Nimelt olid noored mehed sesse ikka jõudnud, kus vastassugupoolega püsivamad suhted tekkisid. LSF ilma naisteta läbi ei saanud aga naisi LSF'lasteks kuulutada ka ei tahtnud. Mäletan, et käidi välja mõte anda naistele toetajaliikme staatus
Tasapisi kasvas rahvas ehedast ühikaulalelust välja, kellele tekkis töökoht, kes võttis pähe see koollõpuks siiski lõpetada jne. LSF'i tegevus ei soikund, seda mitte, muutus ehk pisut hallitsetavamaks. Esimeseks koolilõpetajaks õnnestus peale rasket seitsmeaastast koolitteed, saada mul. Siiani on mu eeskuju järginud Ainar, Peep ja Olev. Teistel see raske ülesanne veel täitmata

LSF Pronoking Team

Pronoking Team on ajalooliselt esimesena ära märgitud 1999 aasta Jüriööjooksu protokollis, seda võibki vist tekkimiseks lugeda. Miks just prnoking Team, see mulle ei meenu aga pronokkimine tuli teatrilavastusest "Skangpoomijad", kus see totakalt tantsimist tähendas. Sel samal mälestusväärsel Jüriööl sokutas Ainar me kampa ka Lauri-Tarvi-Merle koos suguseltsiga, kes käesolevaks ajaks vägagi lugupeetud on.

LSF'i ja orienteerumise seos sai alguse tiba varem, vana pea ei võtagi enam kinni oli see nüüd 1997 või 1996, kui vana armastuse orienteerumisspordi vast üles soojendasin ja Ainari kampa võtsin ning Tallinna Orienteerumisneljapäevale läksime. Asi tundus jälle vahva. Varsti nakatus meist ka Peep ning Andreski taasleidis eneses metsaskäimise pisiku.
Ilmselt sama aasta sügise1, nähh oli see nüüd 1997 või 1996, sai Oruveski kaardil maha peetud ka esimene LSF O valikorienteerumises. Käismie metsas ja sai sauna. Muhedamaks looks oli Olev ja Kalevi koostöö, kus Kalev reljeefijooni kaljukindlalt sihtideks pidas, Olev talle vastu vaielda ei osanud aga mõne punkti leidsid ikka üles. Võitis tookord Andres Ainari ees.
Selline päevakuil käimine päädis siis 1999 aasta jüriööga, kustmaalt juba ametlikku kronoloogiat saab kirjutama hakata.

Artikkel Avaldatud Orienteerujas nr 70 (1/2003):

Lost Somewhere in Forest

Et kõik ausalt ära rääkida, tuleb tagasi minna kaugesse ülikooliaega, kui kere enam sporditegemist kuidagi välja kannatada ei tahtnud ja noore mehe tegutsemislust mujale tuli suunata. Paraku mitte õppimisse. Umbes nimoodi sattusingi grupeeringusse, kes ennast tolle aja menuansambli Right Said Fred järele Noorte Noormeeste Laulu- ja Mänguselts Left Said Fred'iks kutsuma hakkas. Suupärasemalt siis LSF – seda täheühendit on paljud üritanud lahti mõtestada, tõde pole keegi tabanud, üks teravmeelsemaid tõlgendusi on pealkirjas toodu.

Pronoking Team

Mu õhutusel hakkasid mõned LSF'lased neljapäeviti metsajooksuga tegelema. 1996 aasta sügisel sai Oruveskil maha peetud esimene hooajalõpuüritus: LSF O, kus osa mehi veel kõrgusjooni sihtideks pidas... Pronoking Team'i sünniks tuleb lugeda 1999 a kevadet, kui realiseerus hull mõte Jüriööle oma võistkond välja panna. Kuna me sportlik tase polnud just teab mis, tuli satsile atraktiivne nimetus leida. LSF Pronoking Team tundus paslik olevat. Pronokkimine tähendab teadupärast totakalt tantsimist. (Ken Campell, “Skangpoomijad”). LSF on omist algusaegadest peale olnud rangelt vabatahtlik punt ja pole iial kedagi metsa sundinud. Paljud LSF'lased on siiani seda meelt, et see orienteerumine ühe õige ilmakodaniku normaalne hobi pole. Seetõttu tuligi eristada kuidagi neid, kes on pisut metsa poole, nendest kes pole seda mitte. Pronoking Team sai kogu me o-alase tegevuse kaubamärgiks.

Osalemised

LSF'lased ei ole seni omale kõrgeid sportlikke või maailmaparandajalikke eesmärke seadnud. Oluliseks on peetud, et endal oleks lõbus ja hea. Viimasel ajal on seda lõbusat ja head ka teistele orienteerujatele üritatud pakkuda.

Võib julgelt öelda, et TON ehk Tallinna Neljapäevakud on meile kõige tähtsam üritus. Sealt on enamik me hulgast omi o-jookse alustanud. See on just see õige koht, kust alustada. Algajale o-jale kindlamini edu toov o-tehnika: kaasvõistlejate küsitlemine on TON'il väga hästi rakendatav. Oskajamad saavad kasutada nimetatud tehnika edasiarendust: kaasvõistlejate jälgimist, mis on küll mõnevõrra riskantsem aga tõelisele o-le lähemal. Koos päevakuile sõidud, teineteisele küüdi pakkumine või organiseerimine, hilisem tulemuste võrdlus on LSF'i kujunemisel mõnusaks o-sõprade pundiks olnud olulise tähtsusega. See sobib meile.

Nagu kõigile teistele Eestimaa o-jatele on ka meile olnud Jüriöö see sarv, mis kevadhooaja algust kuulutab. Seda enam, et me ajalugu just selle võistlusega algas. Aastast 1999 oleme igal kevadel olnud nii stardi- kui finishiprotokollis. 2000 aasta Jüriööks valminud ühtne jooksurõivas on me identideedi lahutamatu osa. Enamasti on meil kaasaelajaid vähemalt sama palju, kui metsaskäijaid. Tulemused on läinud pidevalt ülesmäge. Osalt me endi arengust, osalt Jüriöö populaarsuse vähenemisest.

4EST on samuti kujunenud me suvepuhkuse osaks. Katsume organiseerida ühist majutust ja oluline on me jaoks ka võistlusvälisele ajale ühistegevust leida. Viimasel suvel näiteks käisime Parvepoiste vabaõhulavastusel. Meelde on jäänud 4EST Kirikumäel, kui meid me puna-valge võistlusvormi tõttu Läti koondiseks ristiti. Samalt võistluselt pärineb ka seik, kus üks me kangeid poegi veavles pärast kahte pealt kahetunnist “tööpäeva” tõsises motivatsioonikriisis, et kolmandal päeval metsa minna. Viimaks langes legendaarne otsus: “Ah, mis see kuus kilomeetrit ikka mehele teeb!” Vähema, kui kahe tunniga ei pääsenud mees metsast välja ka seekord...

Rogain - see võistlusvorm on just kui mesuguste jaoks loodud. Saab mõnusa pundiga terve päeva metsas olla, läbides täpselt nii palju KP'sid kui tahtmist ja jaksu on. Et mõnusast o-päevast halastamatut võiduajamist ei kujuneks, oleme osalenud segavõistkondadega. Daamidel lasub tänuväärne noormeeste ohjeldamise roll. See-eest on tugevam(?) sugupool preilidele kangesti tänulik. Sellesügisesel TAOK Rogainil näiteks, kandis üks me võistkondadest kontrollaega mahtumiseks viimastel kilomeetritel aeg-ajalt kaaslannasid seljas. Määrustega see keelatud pole?

Hooajast-hooaega on suurenenud me osavõtt ka teistest o-üritustest: Tallinna teatemeistrivõistlustel oleme viimasel kolmel aastal olnud esindatud 2..3 võistkonnaga, Suvejooks, talvitigi oleme metsa jõudnud ja näpuotsaga ka teisi võistlusi.

Et pisut rutem o-asjandusest aru saada, oleme isekeskis iga suvi ka mõne o-treeningu teinud. Sellisest asjast, kus pisut rohkem oskajad üritavad vähem asjatundjatele võistluspingevabas õhkkonnas o-saladusi seletada, tõuseb vast rohkem tulu, kui paarist-kolmest omapäi eksitud päevakust.

Korraldamised

Esimene korraldus oli iseendile – LSF O. Tegemist on me hooajalõpuüritusega, kus kavas tunniajane valikorienteerumine. Sest sügisesest üritusest on mõnedki saanud julgust kevadehakul juba “päris” võistlustele, st päevakuile ilmuda. LSF O'l võetakse hooaeg kokku ja seatakse sihid edasiseks. Siiani oleme läbi o-nud Võsu, Palmse-Oruveski, Vardi ja Peraküla o-maastikud.

LSF O'dest indu saanuna söandasime enese tegevuse rahastamiseks korraldada firma metsapäeva, mis koosnes matkajuhi ja LSF'lastest o-õpetajatega kaardiga eksursioonist ja hilisemast valikorienteerumisest samal maastikul. Üritusega jäädi rahule ja nüüdseks on meil juba kevaditi väike kohustus sarnast asja korraldada.

Esimene proovikivi tõsises korraldamises oli me jaoks 2001 aasta Mustla-Nõmme Neljapäevak. Tulime ilusti toime, kui välja arvata suutmatus tuulises ilmas riietumistelke püstitada. Seetõttu lisasimegi korraldustiimi uue ametmehe: riietumisjuhi, kelle ülesandeks oli mehed paremale ja naised vasakule suunata. Lõpetajaile joogi pakkumisega tekitasime traditsiooni millest üritame kinni pidada. Vihma õnneks sel aastal ei tulnud, vihm tuli järgmise aasta Paldiski päevaku korraldamisel. Koos vihmaga saabus neljapäevahommikul võistluskeskusse ka NATO, mis oma neegerautomaaturi suu läbi teatas kategooriliselt, et siin ümbruses te küll täna midagi ei korralda. Kooskõlastused looduskaitse ja linnavalitsusega jätsid nimetet suuvoodri jahedaks. Õnneks leidus NATO'l ka maakeelseid partnereid, kelle abiga pääsesime eestlasest ülemjuhataja jutule, kes me muret väga mõistis. Lõpuks päädis rahvusvaheline arusaamatus sellega, et NATO piiras end värskel, eelviimase ja viimase KP vahelisel, keelualal okastraadiga ning oht Põhja-Atlandi julgeolekule oli likvideeritud ainsagi lasuta.

2002 aasta talvel üritasime teha suusao'd. Plaanid olid ambitsioonikad ja arvan siiani, et õiged ja head. Takistuseks said oodatult ilm, pisut vähem oodatult me korralduskogemuste vähesus ja ammuootamatult EOL, kes EMV täpselt samale nädalavahele nihutas. Seda suusao'd tehes turgatas esimest korda mõte, et küll on halb, kui sind olemas pole, st ametlikult ja hakkas idanema idee enese tegevuse legaliseerimisest. Võistluspäeval sadas paduvihma, rajameister oli metsast tähiseid riputamast tulles suht kange. Võistlejad siiski eriti ei nurisenud ja see andis tehtust rahulolu

Samaks võistluseks täpsustasime-valmistasime suusao kaardi, millest suvel päevaku jaoks trükikojast ka “tavaline” versioon tuli. Esimene vasikas pidi aiataha minema ja no jahh – see kaart oleks parem võinud olla küll. Kurioosumina on kaardil koht, kus kõrgusjoon nõlvasuunda vahetab... Aga kogemusena oli see töö väga vajalik ja usun, et see ei jää me viimasks katsetuseks kaardistamistöödel.

Mured

Et mis meile ei sobi eesti orienteerumises? Me olema valdavas enamikus võhikorienteerujad, kel napib nii oskusi, viitsimist igal puhkepäeval võistelda, kui ka füüsilistst ettevalmistust. Me oleme , just see rahvas, kelle hulgast peaks otsima orienteerumise laiemat kandepinda. Ülal on juba pisut vihjatud, et me jaoks pole võistlusi!!! Päevakul C-klassis pusivale rõõmsameelsele o-ja hakatisele pole nädalavahetusevõistlustel sobivat võistlusklassi. Kahetunnised seiklused B-rajal võivad nimetatu metsast sootuks eemale peletada. Lahendus pole ka Jõulumäe 4EST'i nöörita B-klassi rada. On vaja C-klassi. Selle aasta 4EST'i on see olemas ja meil on selle üle hea meel. Vaba rada pole samuti lahendus, sest olgu ma nii lõbujõustiklane kui tahes, kui ma end juba Lõuna-Eesti olen vedanud, siis tahan ma oma raha eest saada täisteenust: stardipiiksu, võistlusärevust, ämbrist kaarti võtta, rinnanumbrit, kohta lõpuprotokollis jne.

Jüriööl osalevaid võistkondi jääb aasta-aastalt vähemaks. Miks? Mis teha? Korraldustase nagu langenud pole. Või on? On küll uhke, et etapivõitjatega on võistluspaigas intervjuud ja rajalt tuleb infot selle kohta palju liidril edumaad on. Aga võib-olla on liiga vähe tähelepanu tagumise otsa satside tarvis? Ei, mitte, et nad raadio või telepilti peaks mahtuma aga nende pingutusi peaks samuti austama. Kuigi Vasaloppett'i teleülekandesse mahuvad intervjuud suvaliste suuskuritega ja viimase Tartu Maratoni Kääriku toitlustuspunktis hüüti valikuliselt nimepidi hurraa mööduvaile suusajüngreile. Vahva oli kuulda enda pingutust väärtustavat hurraaad. Olen kõik LSF'i eest joostud Jüriööd alustanud viimast vahetust ühisstardist. Arusaadav – ei saa ju lasta kohtunikeil hommikuni passida. Kuigi Rakvere Kõrgemäe Jüriööl tulin metsast varavalges viieteistkümnendana. Sel aastal Jänedal kontrollaja sees lõpetades oli finishiliin kokku keritud ja lõppaja saamiseks tuli SI-jaamaga jalutavat kohtunikku püüda. Siis ma olin tige küll!!!

Orienteerujad on omaette kokkuhoidev tsunft aga väga raske on (m/t)eie mängumaale tulla. Võib-olla peaks see seltskond end kuidagi väljapoole avama.

Meis tekitab pisut arusaamatust ka EOL'i litsents. On arusaadav, et EOL peab millestki elama. Samas, miks pean ma sellepärast, et 4EST'il 200 krooni vähem stardimaksu maksta 100-kroonise litsentsi ostma? Koht edetabelis pole vist veenev argument.

Edasised plaanid

Oleme vahelduva eduga heietanud mõtet luua ametlik klubi ja ehk koguni EOL'i astuda. Seni pole seks piisavat vajadust näinud. Selleks, et lihtsalt päevakuil ja aeg-ajalt mõnel muul võistlusel osaleda pole tarvis olla ju EOL'i liige. Aga me tahtmised on kasvanud ja mu arust on EOL muutunud ka atraktiivsemaks. Tõepoolest, kui tahame võistlusi korraldada, kaarte valmistada ja muidu Eesti o-elus aktiivselt kaasa lüüa on parem olla EOL'i liige. Ühelt poolt on siin EOL'i shovinistlik kriteerium registreerida võistluskalendrisse vaid EOL'i liikmesklubide poolt korraldatud võistlused. Teisalt aga pakub liikmeile vajalikke teadmisi: koolitust ja mitmesuguseid abimaterjale. Mu arust on EOL täna oma liikmesklubile arvestatav partner.

Miks siis ikkagi tilluke, iseseisev klubi? On's see ürgeestlaslik oma vao ajamise vajadus või midagi muud? O-elus saab ju ehk koguni viljakamalt kaasa lüüa mõne suurema klubi ridades. Meie jaoks on me seltskond oluline. Kuidagi ei tahaks seda killustada või lahjendada. Tegelikult meil ju klubielu toimib! Ja kaasaegses ühiskonnas kaasa rääkimiseks on formaalsus ilmselt vajalik.

Loodame, et me teeme veel tegusid, millest ka Orienteeruja lugejaile tulu tõuseb. Arvatavasti saab noore klubi tuleristseiks projekt koodnimega Lääne-Harjumaa Noortekeskuste Matsh Orienteerumises.